natüürmort külma käepigistusega

Ma sain lõpuks aru, et
mulle ei sobi see.
See. Teie.
Ma ei taha olla osa teie maailmast.
Tahan olla endas, sest siin on
soe. soojem. mulle.

Ükskord kinkis Signe mulle pildiraami. See oli ise tehtud. Ma alguses naersin ainult.
See toimus kunstitunni ajal. Taali oli vist ka seal.
Alles pärast ütlesin aitäh.
Siis ma veel kogusin kruvisid.
Sa oled mul veel alles.
veel. vaal.


Asesõnade tähendus.
Raske on aru saada
kui sa ei räägi selgelt.
Kui sa tsenseerid
ja paned tärnid asemele.
Aga mul on üks ilusam sõna ka selle jaoks.


Need ei ole luuletused.

suitsused suunurgad

"Some people are shocked from the sense of intimacy."
2005. Yes indeed they are and i knew it already then.

"Kui nii, siis ma pole tingimustele vastav."
2004. Huvitav on see, et juba 2 aastat tagasi ütlesin ma kohati sääraseid asju, mida praegugi, aga need olid põimunud mingite stampväljendite ja muu kompleksidest mõjutatud jutuga.

Tere!
Mu põhivõimeks on lendamine ja siis ma oskan veel aegluubis joosta.
(:

ma lihtsalt pean mainima

ühest väga roosast blogist:
ja muideks Apodüsofiilia tähendab lahtiriietumisarmastus xD

hihi. mida seee venekeelne sõna tähendaski?

Maskeraad

Me rääkisime just Elisabethiga maskidest ja tugevast iseloomust. Maskide kandmine kui enda ehtimine teiste inimeste jaoks meeldimise eesmärgil. Sellega kaasneb kindlasti mingi ebakindlus. Eiei, tegelikult on ebakindlus suurem, kui maski ees ei ole. Kui see on ära võetud. Siis tekib värske haava värin silme ette. Ma ei mõtle puud. Värin kestab ilmselt ainult nii kaua kuni haav on värske. Või noh, haava ei pruugi ollagi. Mõned inimesed on kogu aeg täiesti loomulikult nemad ise olenemata keskonnast ja seltskonnast. Siinkohal tegib "aga" jällegi kohanemise pealt. Kas need inimesed suudavalt piisavalt hästi tajuda ümbritsevat, et sellega kooskõlas olla? Sest hea kohanemis- ja suhtlemisvõime eeldab ju siiski oma partneri tunnetamist ka muudmoodi, kui tema sõnade kuulmist. Maski kandmine on enda hoopis kellekski teiseks tegemine, kaugel kohanemisest. Viimane on iseenda sobitamine ümbritsevasse, esimene ümbritseva sobitamine iseendasse. Palju halvem variant, sest nii ei saa keegi näha, kes nad tegelikult on enda komplekside pärast.
Ühesõnaga kutsun kõiki üles maskeraadilt lahkuma.

kummaline tuli.

puitunud sild

¤Gibt es hier einen Automechaniker?
#Nein, hier gibt es keinen.
¤Wo gibt es denn einen?
#Das weiss ich nicht.

xD

it's MY disco

rõhk peab olema sõnal "my", et seda rõhutada.

ma vaatasin eile voonakeste vaikimist. ei, see on film. Anthony tegi oma tööd päris hästi. tho ma oleksin kõik teistmoodi teinud. :D tegelikult oleks John Malkovich sinna rolli paremini sobinud. tal on stoilisem hääl. ja hullumeelsemad silmad. siis ma oleksin rohkem kaifinud. ning see naispeaosa akstenditeema oleks võinud välja jääda. ta oleks võinud olla selline klassikaline õrn ja haavatav kangelanna:D ei, tegelikult tugev naine. nad Tonyga oleksid võinud üksteist vastastikku manipuleerida. tony oma hullu psühholoogilise viisiga ja tšikk oma naiselikku ümbersõrmekeeramisvõimega.

ma nuhin ringi ja kirjutan pärast edasi.

olevikuheietused

Paljud teist kindlasti ei tunne mind ning ei hakka ka kunagi tundma, kuid... lause, mis ütleb minu kohta kõik: "Südames on ta tegelikult lahe."
või midagi.
Signe surematu huumor. xD
mu kolmapäevane kultuurielamus leidis aset 2. ja 3. tunni vahel. Improvisatsioon Rolandi, Kristjani ja Ilmari moodi. te olete lahedad.^^

tühimik sinu all

Ma käisin Kirsiga kunagi Maailmas. Me jõime teed ja sõime küüslauguleivakesi. Ma tahtsin proovida, kuidas küüslauk ja mesi koos maitseb. Nämmu oli. (:

täiuslik näide väga halvast kirjutamisest

Sügisõhtud on ilmselgelt jahedad. Sellest faktist mitteolenevalt läksin ühel kevadhommikul äärmiselt ebastiilses riietuses linna õnne otsima. Tegelikult muidugi koolist poppi tegema, kui end kõnekeeli väljendada, ning kohtuma inimesega, keda kohe kindlasti ei saa samastada õnnega. Igaljuhul, minu rohelisel ning võrdlemisi grotesksete kalapeadega küllastunud teekonnal oli oma eripära - möödujad ei heitnudki mulle raipekotkapilke. Mul ei ole kahjuks eriti midagi meeles peale põrkavate silmamunade ja muu säärase, mis tavakodaniku roopima ajab. Punane vein käis asja juurde, muide, ma ei kavatsegi väita, et see oli mingi kõrvaline detail. Ahjaa, Punast Veini ei olegi veel tutvustatud. Häbi mul olgu. Niisiis on eelnimetatu üks täiesti ebavajalik komponent kartulisalatis ning mõnikord ka juustuvõileival.
Ma olin sassis peaga ja lillade sukkadega kohusetundlikkust eitav vanamees, kes tegelikult oli tüdruk, aga tundis end vanamehena. Võibolla niidirulli pärast oma kotis. Sest ma ei suutnud leida põhjust, miks peaks olema minusugusel tüdrukul niidirull kotis. Kõige lähem potensiaalne niidirullikotiskandja oligi vanamees. Niisiis on üks järjekordsetest elu müsteeriumidest lahendatud. Täiesti tarbetult, muide, kui nüüd lõppu rikkuma hakata. Kotis oli mul veel muidki asju. Nii mõndagi huvitavat ja nii mõndagi ebamäärast. Veinipudel kuulus nende esimeste hulka. See, mis pudeli ümber oli, aga viimaste. Valgusfoorimehike laksis rohelist paralleelselt jalakäijate sebratallumisega. Kedagi ei huvitanud, mida tunneb punane foorimehike.
Lillade sukkade välkudes astusin üles treppidest ja munakivisillutistest. Rõvetsesin välja paar kurja ja silmakirjalikku plaani, mida ma tänu oma südame headusele kunagi ellu viia ei kavatsenud. Mõtlesin, et nüüd oleks õige aeg panna põlema mõni homo ja istusin maha, muskaatpähkli riiv käes. "Kordki," mõtlesin, "vaid ühe korra tahaks olla angerjas Sargasso meres vetikate vahel."
Minu kohati sotsiaalpsühholoogilisi, kuid enamasti lihtsalt psühhedeelseid monolooge pidav sõbertuttav-jälitaja maandus silmapiiril. Ta tundus kuidagi kahvatu, kahtlustasin koheselt homoseksuaalsust. Muid mõtteid mul tema kohta ei olnud. Põgenesin rutates, pühkisin peast vanamehe erootilised piltstsenaariumid ning rebisin ribadeks lillad sukad. Kummaline, et ma seda tegin, mulle meeldisid need. mõlemad. Keegi sosistas kõrva midagi kostüümladudele omast ning ärkasin üles kahe hiiglasliku porolonist kahvli vahel. Noormehe segadus ei küsinud mult enam midagi, lõin kõigele käega. Muuseas tabades ust ja eemale peletades uudishimulikud pealtvaataja-sadistid.

4 paari sokke

saatis mind läbi nädalavahetuse.
ma kaotasin oma kinda ära. oma imeilusa hargnenud kinda. ma ei leia teda enam mitte kunagi üles ja ma olen õnnetu sellepärast.
nädalavahetus oli nüanssiderikas. see algas Kõditeraapia esimese kohtingu eriga, kulmineerus Puitunud Sillaga ning lõppes noolega penoplastis. ma usun, et järgnev nädal on erinev. huvitav küll, millest.
me rääkisime maskidest. ma teietan alati võõraid. a l a t i. täiesti ebavajalik.
kiisu tahab toast välja.
miääu.
ma vist... ma ei tea.
kutsung.

kõditeraapia alustab

nüüd see siis algab. ma jõudsin kahte viimasesse tundi veerand tundi hiljem ning nädala lõpus pole mind üldse enam koolis. kohusetunne yaay. kõik kunsti nimel^^
satanistid, kes hülgasid oma usu ja jumala, lumesõda ning saladuslikud nupud.
tegelikult on see hea, sest see annab energiat ning ei lase kõigel üksluine olla. ning ma avastasin, et ma vist olengi aktivist. appi.
palju õnne, teid just kõditati. hiihii.

lumine

Rolandil on seljas must mantel ja peas tumedatriibuline/-ruuduline soni. Ta palub Kirsikal viisakalt oma noodimappi hoida ning sööstab lumesõtta. Kristit võitma.
Täna on vaheaja esimene kasulik hommik. Ma suutsin oma tuba natuke koristada, hämmastav, et sealne tolmukogus mul üldse hingata lasi. See pole veel päris korras. Ma usun, et talve sobib ainult klaverimuusika. Aga seda tean ma ainult praegusel hetkel.
Klaver on eniveis hea.
Huvitav, kas inimesed valetavad rohkem endale või teistele.

shifty eyes

kollased mummud

hämmastav, kui palju päikseid ta enda ümber kogub. hämmastav.
ma sosistasin kikule kõrva "pixiedust is everywhere". ta ei reageerinud. kirss sosistas mulle kõrva "hoora mind". aga see toimus maffiamängus. see viimane.
Kelli ütles kunagi, et ma olen headuse etalon. see oli siis, kui ma temaga veel koos ei istunud.