Me rääkisime just Elisabethiga maskidest ja tugevast iseloomust. Maskide kandmine kui enda ehtimine teiste inimeste jaoks meeldimise eesmärgil. Sellega kaasneb kindlasti mingi ebakindlus. Eiei, tegelikult on ebakindlus suurem, kui maski ees ei ole. Kui see on ära võetud. Siis tekib värske haava värin silme ette. Ma ei mõtle puud. Värin kestab ilmselt ainult nii kaua kuni haav on värske. Või noh, haava ei pruugi ollagi. Mõned inimesed on kogu aeg täiesti loomulikult nemad ise olenemata keskonnast ja seltskonnast. Siinkohal tegib "aga" jällegi kohanemise pealt. Kas need inimesed suudavalt piisavalt hästi tajuda ümbritsevat, et sellega kooskõlas olla? Sest hea kohanemis- ja suhtlemisvõime eeldab ju siiski oma partneri tunnetamist ka muudmoodi, kui tema sõnade kuulmist. Maski kandmine on enda hoopis kellekski teiseks tegemine, kaugel kohanemisest. Viimane on iseenda sobitamine ümbritsevasse, esimene ümbritseva sobitamine iseendasse. Palju halvem variant, sest nii ei saa keegi näha, kes nad tegelikult on enda komplekside pärast.
Ühesõnaga kutsun kõiki üles maskeraadilt lahkuma.
kummaline tuli.
No comments:
Post a Comment