Miks ma nii teen? Kas ma püüan mõtestada enda puudujääke, põhjendada oma laiskust? Kas minu probleemid on vaid selle pärast tõsisemad, et ma suudan neid paremini sõnastada? Ei ole ju. Aga
kuidas teised hakkama saavad?
Ma käisin teatris täna. Päris teatris päris etendust vaatamas. ("Mesimees", kui kedagi huvitab) Mitte neid kahtlaseid teoseid, milles on absurdi- ja abstraktsusesugemeid. Mis kalduvad sürrealismi. Tegutsevad noored jätavad kõik ikka enda mõelda. Alguses mind häiris, et kõik nii teeseldud on, aga siis meenus, et teater ongi selline. Pärast jäi aega terava dialoogi ja emotsionaalse ülekülluse nautimiseks. Mulle meeldib, kui inimestel on väga-VÄGA omapärane loogika ja asjade seostamisviis. Aga kindlasti peab olema sellesse segatud intelligentsi ja - teravust. (See mõttekriips ei olnud midagi grammatilist, see tähistas väikest mõttepausi.)
The World is just God's playground, Barbie.
Ma tahan, et inimesed taluksid külma reaalsust, saaksid sellega toime tulla. Aga ma tahan ka, et neil oleks oma maailm, mis on soe ja hea koht, et nad ei oleks haavatavad. Sest nende oma maailm ongi see, mis hoiab neid kaitstuna tegelikkuse eest. Aga mitte pimedas, sest siis ei oleks neil ju elust aimugi.
2 comments:
ma saan aru ja samas ei saa.
uu, sa oled kiire.
Post a Comment