täiuslik näide väga halvast kirjutamisest

Sügisõhtud on ilmselgelt jahedad. Sellest faktist mitteolenevalt läksin ühel kevadhommikul äärmiselt ebastiilses riietuses linna õnne otsima. Tegelikult muidugi koolist poppi tegema, kui end kõnekeeli väljendada, ning kohtuma inimesega, keda kohe kindlasti ei saa samastada õnnega. Igaljuhul, minu rohelisel ning võrdlemisi grotesksete kalapeadega küllastunud teekonnal oli oma eripära - möödujad ei heitnudki mulle raipekotkapilke. Mul ei ole kahjuks eriti midagi meeles peale põrkavate silmamunade ja muu säärase, mis tavakodaniku roopima ajab. Punane vein käis asja juurde, muide, ma ei kavatsegi väita, et see oli mingi kõrvaline detail. Ahjaa, Punast Veini ei olegi veel tutvustatud. Häbi mul olgu. Niisiis on eelnimetatu üks täiesti ebavajalik komponent kartulisalatis ning mõnikord ka juustuvõileival.
Ma olin sassis peaga ja lillade sukkadega kohusetundlikkust eitav vanamees, kes tegelikult oli tüdruk, aga tundis end vanamehena. Võibolla niidirulli pärast oma kotis. Sest ma ei suutnud leida põhjust, miks peaks olema minusugusel tüdrukul niidirull kotis. Kõige lähem potensiaalne niidirullikotiskandja oligi vanamees. Niisiis on üks järjekordsetest elu müsteeriumidest lahendatud. Täiesti tarbetult, muide, kui nüüd lõppu rikkuma hakata. Kotis oli mul veel muidki asju. Nii mõndagi huvitavat ja nii mõndagi ebamäärast. Veinipudel kuulus nende esimeste hulka. See, mis pudeli ümber oli, aga viimaste. Valgusfoorimehike laksis rohelist paralleelselt jalakäijate sebratallumisega. Kedagi ei huvitanud, mida tunneb punane foorimehike.
Lillade sukkade välkudes astusin üles treppidest ja munakivisillutistest. Rõvetsesin välja paar kurja ja silmakirjalikku plaani, mida ma tänu oma südame headusele kunagi ellu viia ei kavatsenud. Mõtlesin, et nüüd oleks õige aeg panna põlema mõni homo ja istusin maha, muskaatpähkli riiv käes. "Kordki," mõtlesin, "vaid ühe korra tahaks olla angerjas Sargasso meres vetikate vahel."
Minu kohati sotsiaalpsühholoogilisi, kuid enamasti lihtsalt psühhedeelseid monolooge pidav sõbertuttav-jälitaja maandus silmapiiril. Ta tundus kuidagi kahvatu, kahtlustasin koheselt homoseksuaalsust. Muid mõtteid mul tema kohta ei olnud. Põgenesin rutates, pühkisin peast vanamehe erootilised piltstsenaariumid ning rebisin ribadeks lillad sukad. Kummaline, et ma seda tegin, mulle meeldisid need. mõlemad. Keegi sosistas kõrva midagi kostüümladudele omast ning ärkasin üles kahe hiiglasliku porolonist kahvli vahel. Noormehe segadus ei küsinud mult enam midagi, lõin kõigele käega. Muuseas tabades ust ja eemale peletades uudishimulikud pealtvaataja-sadistid.